UnMetali mängu ülevaade: Classic Metal Gear muutus naljakaks

Kui olete piisavalt vana, et mäletada PS1-aegset Metal Gear Solidi, siis UnMetal Versus Evililt räägi palju selle osaga teist, kes esimest korda armus Solidi veidrasse varjatud maailma Madu. See pärineb samast mõttest nagu UnEpic – mäng, mis paneb koopasse roomajaid mõnikord lõbusatele viisidele. Teadus on siin paljuski sama, kuna UnMetal parodeerib 90ndate lõpu vargsi märulimänge, rakendades samal ajal nende mehaanikat üsna hästi.

1972. aastal aset leidev peategelane on Jesse Fox, kes on võib-olla kõige ebausaldusväärsem jutustaja, kes kunagi videomängu ees on olnud. Pärast varastatud helikopteri allakukkumist arreteeris USA valitsus ta ja sundis selgitama, kuidas ta helikopterit juhtima hakkas ja mida kuradit ta on teinud.

Jesse ise on võib-olla UnMetali suurim ja silmapaistvaim löök. Kõik, mida ta ütleb ja teeb, on 80ndate märulikangelaste paroodia, alates tema käredatest dudebro-häälest ja lõpetades pätikest tagasi hoidva bandannaga.

Naff action kangelane

Peaaegu kõik, mida ta ütleb, on üsna selgelt vale. Alates tema vanglast väljamurdmise jutust kuni kombitsa-rämpsu koletiseni võitles ta kanalisatsioonis. Võtmehetkedel antakse ohjad teie kätte, et anda vastuseid ülekuulaja küsimustele.

Kas kanalisatsioonis oli rotte? on üsna kahjutu küsimus ja kuna ma ei viitsinud rottidega tegeleda, siis ütlesin Ei. Nii et lihasöövate rottide hordide asemel võlus Jesse mõistus välja verejanulisi oravaid. UnMetal karistab teid lihtsa tee valimise eest ja naerab seda tehes.

Kui valite teed läbi ruudustikutaoliste tasemete, muutub Jesse ülekuulaja tumehallis CIA agendiks ruumi ahvatlevale kaaskaaslasele džiibi kõrvalistuja poolel, kus Jesse kujutleti ümber võluva Nathanina Drake-tüüpi. See lihtsalt juhtub, ilma põhjuseta. Arvasin, et jäin millestki kahe silma vahele, aga ei, kordusmäng kinnitas, et nagu kõik muu, on ka see ebausaldusväärne. See lülitub ilma põhjuseta regulaarselt edasi-tagasi.

WC huumor

Õnneks on UnMetal pidevalt lõbus, kui mitte peaaegu nii naljakas, kui kirjanik seda usub. Enamik naljad tegelikult ei maandu, aga ettetulevad olukorrad ajasid mind aeg-ajalt naerma. Jesse kipub asju läbi lööma otsing näiteks teeb neile tavaliselt märkuse kas mees ise või tema ülekuulaja. Ja on hetki, kus mäng premeerib teie halba käitumist.

Näiteks see, kui leidsin tualetikabiinist valvuri. Ta küsib paberit, mille ma talle andsin, aga hakkas siis imestama. Läksin tagasi ja lõin uksest sisse, lüües ta teadvusetuks ning ülekuulaja sai minu tegude eest noomituse.

Iga etapp on välja toodud üsna vormilisel viisil. Tavaliselt peate asju uurima ja rüüstama, kuni leiate üksuse, mida peate jätkama, ja protsess kordub. Aeg-ajalt tuleb võidelda bosside võitlusega või mõne muu takistusega, näiteks maailma kõige raevukamal miiniväljal.

Ülemuse häda

Nende bossivõitluste mõistmine võtab tavaliselt aega ja mängumaailma ruudustikupõhise olemuse tõttu võivad need sageli olla tülikad. Ja kui ebaõnnestute, saadetakse teid sageli tagasi enne, kui mis tahes stseen kakluse käivitab. Ikka ja jälle ühtede ja samade juustuliste paberitega istumine pole lõbus. Saate siiski taseme tõusta, kuna teenite teadmata valvurite väljalöömise eest XP-d.

Iga tase pakub valikut lisavõimalusi, nagu kiirem tervise taastamine või sideme pealekandmiseks kuluva aja lühendamine. Nagu point-n-click mängus, täitub Jesse'i varud aeglaselt ja jätkamiseks peate sageli üksusi kombineerima. Näiteks nööri külge seotud lihakonks võimaldab teil kanalisatsiooni alla raputada.

Suhtlete Jesse krüpteeritud raadio kaudu üsna regulaarselt paari erineva NPC-ga, kes annavad nõu või lihtsalt vestlevad, kui nendega ühendust võetakse. Jesse ise on üsna sõnasõnaline ja märgib edenedes enamiku sündmuste ja esemete kohta, mida leiate.

Alatu madu

Ka vargsi element on üllatavalt tihe, kuna kasutate patrullide vaikseks mahavõtmiseks visatud münte ja kõrgeid kaste. Peate ka surnukehad peitma, kuna te ei saa tegelikult ühtegi valvurit tappa ja teised patrullid leiavad ja taaselustavad oma allakukkunud kaaslased. Teil on silmalapast ja y-kujulisest oksast tehtud kada, mida saate kasutada vaenlase vaesestatud uraani kuulidega loopimiseks, kuid aeg-ajalt saate avada uusi relvi, mis on tavaliselt ajutised.

UnMetali üheski osas pole midagi ülemäära rasket. Mõned ülemuste kaklused tekitavad raevu ja mõnel korral tundsin end lihtsalt eksinud, kuna jäin mööda kastist, mis sisaldas olulist eset. Kaart ei ole parim ja leidsin end sageli lahendust otsides edasi-tagasi jooksmas.

Graafiliselt näeb UnMetal selle kohta päris hea välja. Pikslikunstimänguna ei näe see välja imetlusväärne, kuid animatsioonid on paigas, keskkonnad müüvad end hästi ning kõik on selgesti nähtav ja lahendus.

Saavutused ja lõpetamine

UnMetal on selle mängutüübi kohta üllatavalt pikk. Ainuüksi põhiloo läbimiseks kulub teil umbes 8–10 tundi, kuigi kui soovite tõesti iga nalja näha ja iga üksust leida, liigute tõenäoliselt 12-le lähemale.

Sellegipoolest pole palju stiimulit UnMetali tagasimängimiseks või isegi proovimiseks seda 100% lõpule viia. Kui lugu on tehtud, liigute tõenäoliselt edasi.

Viimased mõtted UnMetalist

Lõppskoor: 3/5

UnMetal on mäng, mis keeldub end mingil moel tõsiselt võtmast. Lapselikust, ebaküpsest huumorist kuni popkultuuri viidete ja anakronismide liberaalse puistamiseni on süžee ise sama ebausaldusväärne kui selle jutustaja. See on väga rumal ja ta teab seda.

Aga kui otsite kindlat vana kooli salamängu, mis on enamasti – kui mitte alati – päris naljakas, siis UnMetal pakub selle. Kui mitte midagi muud, siis see kohtleb mängijat teatud määral austusega, mängides tegelikult väga hästi, ja see on võib-olla kõige olulisem.